RÕKitsemas

Möödunud nädalavahetusel sai siis selleks aastaks läbi RÕK. Ütlen ausalt, et viimasele etapile minek tundus tüütu ja ebameeldiv, aga...
Kõik sai alguse reede hommikul ca 06.15, kui mulle helistas jaoülem Jaan ning andis edasi kogunemissignaali. Helistasin läbi oma pooljao mehed ja üritasin veel tukkuda. Kell 09.00 olin juba Sauel, kus pidi kogunema Harju lahingkompanii I ( meie) ja TT-rühm. Võtsime välja oma relvad ja asusime tegelema põhilisega - ootamisega. Mingi aja pärast tuli korraldus oma lõustad ära meikida. Pikki Ladva tänavat kuni Maxima nurgani oli välja pandud ka patrull, kes pidevalt ringi liikus. Kell 11.00 sain minagi minna ja Saue linnarahvale nalja pakkuda. Lõpeks 11.20 algas pidulik liikumine majutusalale - Pahklasse, kus toimus ka eelmine etapp.
Umbes tunni aja pärast olime kohal. Sõit viis ka läbi Saku ning pullika ringil oli loomulikult jälle avarii. Jaan kes olli meie DAFi roolis tõmbas selle puhul kenasti otse üle ristmiku, vaevumata mingeid ringe tegema.
Pahklas näidati kätte rühmade paiknemisalad. Asusime tegutsema, maskeerisime oma DAFi. Kui see ilusasti tehtud oli, saabus meie juurde rühmaülem ning ütles, et kompaniiülem tahab meie jagu näha majutumas vähe eemal metsa sees. Mis seal´s ikka, kiskusime maskeeringu maha ja liikusime 100m edasi. Maskeerisme auto ja hakkasime telki püstitama. Ise sain veel auväärse korralduse - püstitasin välipeldiku (kolmas metsanädalavahetus järjest, kus ise kasutama ei pidanud !!! :D).
Telk püsti, oli kell ca 16.00. Kuna midagi targemat teha ei olnud, kobisime oma jaoga telki. Sooja toitu ette reedeks polnud nähtud, seega midagi toredat oodata polnud. Nosisime oma 24h kuivtoidupakki ja kogu lugu. Toitlustamine, nagu hiljem selgus oligi selle RÕKi etapi kirstunael.
Nii see õhta, siis venis. Aeg-ajalt läks meie rahvast valvama sissepääsu juurde jne. Tukastasin u. tunnikese. Varsti selgus, et ega midagi rohkemat täna ei sünnigi. Pandi paika öised tunni- ja muud asjamehed. Keerasime end kerra.
00.56 hakkas rühmavanema, kes magas meie telgis, raadiojaam kahtlaselt prääksuma. Sogati mingist lagendikust ja koodist "Punane". Kikitasin kõrvu, kuid ei tegutsenud veel. Tegelikult oli selge, et läheb lahti. Ja oligi nii. Lendasime välja, kiskusime autol maskeeringu maha ning sõitsime välja oma vana tuttava lagendiku poole, kus tegutsesime ka eelmisel nädalavahetusel. Liikusime lagendikuservani, kus kompanii asus ahelikku. Algas vantsimine lagendiku teise serva, kuhu oli ikka peris pikk maa. Pool sellest on langetatud metsa ala, kus leidub armsalt palju kände, oksarisu ja ka auke. Õnneks jõudsime kõik elu ja tervisega teise serva, vaenlast ka ei kohanud. Liikusime tagasi masinate juurde ning laagrisse. Magama saime 03.30.

Laupäeva hommikul äratus 07.00, reaalsuses ehk paarkümmend mintsa hiljem. Ootasime hommikusööki, mis malevast toodama pidi. Kohale see ka jõudis. Saime “maitsvat” mannaputru ja iga mees suisa kaks võileiba!

Selle järel anti korraldus kaevuda lähikaitsepositsioonidel. Ühesõnaga- kaevata lamades kaevikud. Selgus tõsiasi, et labidad olid meie jaos kaasas ainult jaoülemal ja tema abil, ehk siis Jaanil ja minul! Leidsime kaks suurt labidat rühma varustuse hulgast ja töö läks lahti. Sain oma popi kaeviku valmis. Mingi hetk saabus Jaan ja siis me läksime tülli. Krdi ahv ei olnud mulle vaenlase tuleku suunda täpselt näidanud. Minu kaevik oleks pidanud olema rohkem diagonaalis. Sõimasime üksteist mõnda aega.

Saabus vaikus, ajaviiteks leppisime Jaaniga ära. Tuli korraldus ronida masinatele ning sõitsime ise vaenlast otsima. Kell võis olla ca 10.30. Jõudsime lähtejoonele ning võtsime ahelikku ja asusime läbi metsa liikuma. Mets oli hirmsasti risune ja tihe, lisaks olid puud vägagi lumised, mis piiras nähtavust tuntavalt.

Järsku käisid paugud, vaenlane oli täpselt meie jao paremal tiival. Meiega liikusid kaasas ka hindajad Scoudist . Varsti teatas üks neist, et rühmaülem, kes liikus meie jao kõrval on haavatud. See tähendas üht – Jaan liikus rühmaülema, mina jaoülema kohale. Edasi oli asi väga segane, vaenlane sebis igal küljel meie umber ringi, üritasime teha pauku. Rühmas ei lasknud kumbki kuulipilduja, minu automaat andis tõrke üle ühe lasu.

Lõpeks jõudsime välja metsa servale ja asusime liikuma üle lageda välja järgmise metsani. Törtsutasime nii palju, kui kellegi relv lubas. Enne metsa serva saime oma jaoga kätte kaks haavatud vaenlast, kes vangi võeti. Liikusime metsa sisse, võtsime ringkaitsesse ja tegime reorgi.

Edasi liikusime teeni, kus saime kogu rühma kokku. Jälle ringkaitse. Vaenlased osutusid aga tuttavateks. Üks oli põhikooliaegne klassivend, teine aga kogu kooliaegse klassivenna vend. Ühesõnaga, Saku kooli poisid mõlemad :D

(Jätkub)