RÕKitsemas II

Pika passimise peale asusime liikuma tagasi laagri poole, kuhu jõudsime ca 15.00. Asusime ootama lõunasööki, mis saabus nelja paiku. Edasi toimus jälle telgis lebotamine, aeg-ajalt läksid välja tunnimehed laagri sissepääsu juurde, kus mina ja Katriin olime sunnitud olema kell 20.00-21.30. Enne seda jõudsin tunnikese tukkuda. Postil olles saime aimu, et midagi võib toimuma hakata. Tulid sidemehed ja hakkasid kokku kerima välitelefoni kaablit, meile jäeti raadiojaam. Jõudsime tagasi telgini, kell 10 paiku saime õhtusöögi kätte. See söödud, hakkas kammajaa pihta…

11 paiku tuli kompaniiülema käsk laager tunni aja jooksul kokku panna ning olla valmis liikumiseks. Peale südaööd asuski kompanii rännakule Humala poole. Rännakul näitasid iseloomu meie rühma DAFi-id, seega jõudsime sihtpunkti ülejäänud kompaniist kümmekond minutit hiljem. Algas taaskord laagri püstitamine ja magama saime alles poole nelja paiku hommikul.

Hommikul magasime sisse ning ärkasime veidi pool kaheksa läbi. Läks jälle kiireks – laager tuli kokku pakkida. See tehtud asusime kõmpima välu poole, kus pidi toimuma viivituslahing. Sinna oli kuskil poole tunni tee. Kohale jõudes rühmituti kaitsesse kolmes liinis – kõige ees Kose rühm, siis meie ja viimastena Rävala omad. Paremale küljele oli toetuseks jagatud TT – rühma rahvast. Algas passimine keset tuulist välja ja väga pikka aega ei toimunud mitte midagi.

Lõpuks läks ees laksimiseks, mis kestis väga pikka aega. Aga meieni ei jõudnud ei eemalduvad kosekad, ega ka pealetulevad vastased. Ei saanudki lõpuks aru, mis oli harjutuse lõplikult nässu keeranud. Tuli korraldus oma positsioonid maha jätta ja majutusalale tagasi liikuda. Veidi enne seda tuli korraldus kaitsesse rühmituda ning oodata. Väidetavalt pidid meie vahelt läbi tulema Kose omad. Tegelikult tulid aga vastased. Üritasime teha pauku, aga tegelikult oli kõigil kopp ees. Vastane peale eriti ei surunud ja meie eemaldusime igasuguseid reegleid eirates. Majutusalal andisme ära ülejäänud laskemoona ja pakkisime masinad rännakuvalmis. Kõik lootsid, et kohe – kohe on lõpurivistus ja saab hakata liikuma kodu poole. Rõõm oli enneaegne – toodi ka veel lõunasöök. See sisse aetud, rivistus peetud, asusime teele Saue poole.

Sauel toimus relvade hooldus. Ruumi selleks oli väga vähe. Oli ju kohal kaks rühma: meie ja TT. Tegelikult polnud kumbki 100% komplekteeritud, kuid ikkagi puhastasid oma tukke paljud õues. Mis saab siis, kui rahvast veel rohkem? Kõik tahavad pühapäeva õhtul koju jõuda! Igatahes veidi peale nelja olin ma Sakus ning selle aasta RÕK oli lõppenud.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et tagantjärgi oli selle aasta üritus päris lõbus. Meil on hea rühmaülem ja – vanem. Jagu on meil super. Jutud käivad, et kompanii kutsutakse uuesti kokku Kevadtormile 2010. Eks näis.

RÕKitsemas

Möödunud nädalavahetusel sai siis selleks aastaks läbi RÕK. Ütlen ausalt, et viimasele etapile minek tundus tüütu ja ebameeldiv, aga...
Kõik sai alguse reede hommikul ca 06.15, kui mulle helistas jaoülem Jaan ning andis edasi kogunemissignaali. Helistasin läbi oma pooljao mehed ja üritasin veel tukkuda. Kell 09.00 olin juba Sauel, kus pidi kogunema Harju lahingkompanii I ( meie) ja TT-rühm. Võtsime välja oma relvad ja asusime tegelema põhilisega - ootamisega. Mingi aja pärast tuli korraldus oma lõustad ära meikida. Pikki Ladva tänavat kuni Maxima nurgani oli välja pandud ka patrull, kes pidevalt ringi liikus. Kell 11.00 sain minagi minna ja Saue linnarahvale nalja pakkuda. Lõpeks 11.20 algas pidulik liikumine majutusalale - Pahklasse, kus toimus ka eelmine etapp.
Umbes tunni aja pärast olime kohal. Sõit viis ka läbi Saku ning pullika ringil oli loomulikult jälle avarii. Jaan kes olli meie DAFi roolis tõmbas selle puhul kenasti otse üle ristmiku, vaevumata mingeid ringe tegema.
Pahklas näidati kätte rühmade paiknemisalad. Asusime tegutsema, maskeerisime oma DAFi. Kui see ilusasti tehtud oli, saabus meie juurde rühmaülem ning ütles, et kompaniiülem tahab meie jagu näha majutumas vähe eemal metsa sees. Mis seal´s ikka, kiskusime maskeeringu maha ja liikusime 100m edasi. Maskeerisme auto ja hakkasime telki püstitama. Ise sain veel auväärse korralduse - püstitasin välipeldiku (kolmas metsanädalavahetus järjest, kus ise kasutama ei pidanud !!! :D).
Telk püsti, oli kell ca 16.00. Kuna midagi targemat teha ei olnud, kobisime oma jaoga telki. Sooja toitu ette reedeks polnud nähtud, seega midagi toredat oodata polnud. Nosisime oma 24h kuivtoidupakki ja kogu lugu. Toitlustamine, nagu hiljem selgus oligi selle RÕKi etapi kirstunael.
Nii see õhta, siis venis. Aeg-ajalt läks meie rahvast valvama sissepääsu juurde jne. Tukastasin u. tunnikese. Varsti selgus, et ega midagi rohkemat täna ei sünnigi. Pandi paika öised tunni- ja muud asjamehed. Keerasime end kerra.
00.56 hakkas rühmavanema, kes magas meie telgis, raadiojaam kahtlaselt prääksuma. Sogati mingist lagendikust ja koodist "Punane". Kikitasin kõrvu, kuid ei tegutsenud veel. Tegelikult oli selge, et läheb lahti. Ja oligi nii. Lendasime välja, kiskusime autol maskeeringu maha ning sõitsime välja oma vana tuttava lagendiku poole, kus tegutsesime ka eelmisel nädalavahetusel. Liikusime lagendikuservani, kus kompanii asus ahelikku. Algas vantsimine lagendiku teise serva, kuhu oli ikka peris pikk maa. Pool sellest on langetatud metsa ala, kus leidub armsalt palju kände, oksarisu ja ka auke. Õnneks jõudsime kõik elu ja tervisega teise serva, vaenlast ka ei kohanud. Liikusime tagasi masinate juurde ning laagrisse. Magama saime 03.30.

Laupäeva hommikul äratus 07.00, reaalsuses ehk paarkümmend mintsa hiljem. Ootasime hommikusööki, mis malevast toodama pidi. Kohale see ka jõudis. Saime “maitsvat” mannaputru ja iga mees suisa kaks võileiba!

Selle järel anti korraldus kaevuda lähikaitsepositsioonidel. Ühesõnaga- kaevata lamades kaevikud. Selgus tõsiasi, et labidad olid meie jaos kaasas ainult jaoülemal ja tema abil, ehk siis Jaanil ja minul! Leidsime kaks suurt labidat rühma varustuse hulgast ja töö läks lahti. Sain oma popi kaeviku valmis. Mingi hetk saabus Jaan ja siis me läksime tülli. Krdi ahv ei olnud mulle vaenlase tuleku suunda täpselt näidanud. Minu kaevik oleks pidanud olema rohkem diagonaalis. Sõimasime üksteist mõnda aega.

Saabus vaikus, ajaviiteks leppisime Jaaniga ära. Tuli korraldus ronida masinatele ning sõitsime ise vaenlast otsima. Kell võis olla ca 10.30. Jõudsime lähtejoonele ning võtsime ahelikku ja asusime läbi metsa liikuma. Mets oli hirmsasti risune ja tihe, lisaks olid puud vägagi lumised, mis piiras nähtavust tuntavalt.

Järsku käisid paugud, vaenlane oli täpselt meie jao paremal tiival. Meiega liikusid kaasas ka hindajad Scoudist . Varsti teatas üks neist, et rühmaülem, kes liikus meie jao kõrval on haavatud. See tähendas üht – Jaan liikus rühmaülema, mina jaoülema kohale. Edasi oli asi väga segane, vaenlane sebis igal küljel meie umber ringi, üritasime teha pauku. Rühmas ei lasknud kumbki kuulipilduja, minu automaat andis tõrke üle ühe lasu.

Lõpeks jõudsime välja metsa servale ja asusime liikuma üle lageda välja järgmise metsani. Törtsutasime nii palju, kui kellegi relv lubas. Enne metsa serva saime oma jaoga kätte kaks haavatud vaenlast, kes vangi võeti. Liikusime metsa sisse, võtsime ringkaitsesse ja tegime reorgi.

Edasi liikusime teeni, kus saime kogu rühma kokku. Jälle ringkaitse. Vaenlased osutusid aga tuttavateks. Üks oli põhikooliaegne klassivend, teine aga kogu kooliaegse klassivenna vend. Ühesõnaga, Saku kooli poisid mõlemad :D

(Jätkub)

Pikisilmi oodatud Saku valla mälumäng hooajal 2009/2010 sai täna alguse . Start oli meile (Õlmaritele) jällegi edukas, võtsime vooruvõidu. Tänane koosseis: Urmas, Tarmo, Rain, mina. Mängujuhiks oli taaskord hooajalise pausi järel Mart Vellama. Küsimused olid muidugi üsna kirved, aga huvitavad. Saime 60st võimalikust punktist 27. Sedakorda piisas, kuid vaid punktise eduga Üksnurme võistkonna ees, kes olid ka eelmisel hooajal meie põhilisteks konkurentideks.

Eila õhtul oli Pensus jälle üks õdus äraolemine. Teada on , et head mõtted tulevad peale kaheti: veidi napsusena vai siis s...majas. Eilne: soovitus suhtes perssekukkunud meestele. Hakake biseksuaalseteks: armastage emakeelt ja isamaad!

Nii nii nii. Elu esimene blogi avatud. Vaatab, mis saama hakkab!